Sooda

Agilitynädalavahetus + äikseline öö, mil Mätsu arvas, et võiks ka ikka korra elus tormist ärevusse minna + töö + trenn Viljandis lõppesid täna sellise looga.
Istusin oma autosse ümber ja hakkasin koju sõitma. Olin natuke sõita saanud, kui märkasin, et üks uks on vist lahti. Peatasin auto kinni. Kontrollisin juhipoolset ust. Tuli vilgub edasi - ikka lahti. Avasin siis ukse, läksin välja, et kontrollida üle tagumine luuk. Läksin esiukse juurde tagasi, pistsin pea uksest sisse - ikka midagi lahti. Läksin kordasin tegevust tagaluugiga.

Kelle arust see tegevuskäik loogiline tundus, on ilmselt sama sooda kui mina :)

Lihtsad rõõmud

Ah, elu koertega on ikka tõeline rõõm. Enzo on kõige naljakam koer, keda ma tean. Täna olen ma tema pärast juba vähemalt kaks kõhutäit naerda saanud.

Meil on siin maja taga üks puu. Taimeteadlane nagu ma olen, siis ma muidugi ei tea praegu, mis puu see on, igatahes kogu maa on kaetud kleepuva ollusega, mis jääb kingataldade ja otseloomulikult ka koerte karvade külge eriti hästi kinni. Hommikul käisime Enzoga väljas ja tema karvased varbavahed olid siis kõik neid kleepuvad asju täis. Mina hoolimatu omanikuna muidugi pugistasin esiteks kõhutäie naerda, kuidas väike vaene valge koer takka üles lõi, ja alles siis korjasin need sealt ära. (Kuigi Enzo arust oleks need sel hetkel võinud juba sinna jäädagi, sest eemaldamise protsess meeldis talle veel vähem.)

Päeval avastasin, et kuidagi vaikseks oli jäänud. Nagu lastegagi on see kutsika puhul üks tõsise ohu märkidest. Enzo asjatas mingi asjaga, mida ma kohe tuvastada ei suutnud. Küsimus sai kiire vastuse, kui ta märkas, et ma teda jälgin - lõuad lõdvenesid jooksu pealt nii kiiresti, et kingapuhastuse svamm, mille ta oli kapist näpanud, lendas sellise kaarega otse voodi alla, et hoia mütsi kinni :D Koer ise vaatas mind kohe sellise näoga, et tema pole elu sees seda nuustikut näinud, mis just tuulispasana läbi toa lendas. Sellistel puhkudel kohe ei saa pahane olla :)

Maakad

Kuigi ma pole ammu meile maale jõudnud, siis nüüd mai alguses oleme juba kaks korda sinna jõudnud. Küll üheks õhtuks korraga, aga ikkagi. Enzo sai kohe esimesel korral üllatuslikult oma esimese ujumise tehtud, kui ta pahaaimamatult Mätsu järel tiiki hüppas. Rohkem ta seda viga igatahes ei teinud! Pärast ujumist nägi ta küll eriti lahe välja, nagu oleks elektrilöögi saanud. Arvestades, kuidas kuivanud konnad koertele kaubaks läksid, paneb lausa imestama, et neis poes teiste kuivatatud maiuste kõrval müügil ei näe.

Kui 1. mail oli kena kevadilm, siis 4. oli juba päris suvine. Ja no täna oli toas ikka päris lämmatav juba olla (ei virise, mulle meeldib). Sel aastal jäi kevad aastaajana küll vahele. Päris imelik on nii lühikeste ja väheste riietega väljas käia arvestades, et natuke aega tagasi käisin ma veel talvejopega :P

Hõissa, pulmad!

20. aprillil käisime pulmas. Seekord sai kaamera oma lõbuks kaasa tassitud, aga "paarist klõpsust" tuli välja umbes tuhat pilti, millest sõela läbis ligikaudu 300. Raske elu :)

85

13. aprillil tähistasime mu vanaema 85. sünnipäeva. Nagu näha oli pidu korralik :)

Koertest. Inimestest.

Ma pole seda vist otseselt kuskil kirjutanud, aga ilmselt see on mu jutust ja - eelkõige - piltidest läbi kumanud, et ma olen väikest viisi koerapede (jah, just, lugesite õigesti). Annelinnas elades tuleb ikka vahel ette olukordi, mis panevad teiste inimeste mõistuses kahtlema, nii ka tänagi. Tahaks kohe jagadagi.

Picture it... Sicily, 1912. Tartu, 2013... Pärastlõunane aeg, lähen kutsikaga õue. Mingil seletamatul põhjusel olen täna võtnud plaani olla tubli koeraomanik ja väljas koeraga ka midagi kasulikku teha. Takseerin ümbrust, õhk on puhas. Kraabin taskust vajalikud mänguasjad ja teen algust. Paar hetke hiljem näen Enzo häiritud olemisest, et midagi/kedagi on ilmselt lähenemas. Selgub et selja tagant tuleb hagijas omanikuga - üllataval kombel seekord rihma otsas (noh, 10meetrine flexi on ka rihm idee poolest). Korjan oma koera sülle ja liigun kaugemale, et vältida Enzopoolset kogu ümbruskonna teavitamisest, et mingi kahtlane koer liigub meie suunas. Ootan paar hetke ja mõtlen äraminemisest, aga selgub, et hagijas omanikuga on jõudnud juba meist eemale suhteliselt suure platsi keskele jalutada. Okei, kuna Enzo oli täiesti minule ja pallile keskendunud, otsustasin mitte oma tegevust selle tühise vahejuhtumi pärast katkestada.
Kõik kena, kuni ühel hetkel näen meist mõne meetri kaugusel sama koera, lahtisena, saba püsti ja suht kangetel jalgadel, meie suunas liikumas. Püha jeekim! Enzo ei saanud veel tervet auhigi suust, kui ma ta sülle kahmasin (hea, et ta sel hetkel niivõrd lähedal oli), hagijas muidugi kohe tal järel. Hüüdsin siis lugupeetule, et pangu oma koer rihma otsa. Selle aja peale röökis Enzo muidugi nagu siga aia vahel. Loivab siis hagijaomanik kohale ja pärib, kas mu koer on kuri. Püüan siis seletada, et kuri või mitte, tema koer ei pea siin lahtiselt ringi lippama, kui ta teda kontrollida ei suuda. Vastuseks saan ainult juba kuuldud küsimust oma koera kurjuse kohta, sest no, jumala pärast, tema oma on küll sõbralik (minu oma ilmselgelt on täiesti kuri, miks ta muidugi nii haugub). Samal ajal hagijas tiirutab meie ümber, hüppab mu najale püsti, omanik ei paista seda pahaks panevat, seega panen mina - meenutades, et võiks oma koera lõppude lõpuks kokku korjata. Siis ta ajab teda ümber minu taga, teavitades, et kui mu koer on kuri, siis ma ei peaks teda siin lahtiselt hoidma. Ei tea, mis vahet peaks seal olema, kas minu koer on sõbralik/kuri/rihmas/lahtiselt (kombineeri ise), kui tema oma laperdab ringi mõned sajad meetrid temast eemal ja ei kuule ega näe teda?! Ja kui raske võib olla inimesel aru saada, et kõik koerad ei taha kõigi teiste koertega suhelda!? Üldiselt ma olen päris rahumeelne inimene ja kellelegi väga midagi ütlema ei hakka, aga no see inimene ajas mul küll midagi sees keema - laulis nagu katkine grammofon oma kurja koera laulu, samal ajal kui tema koer endiselt meie ümber ringi jooksis (kusjuures, koer oli seejuures "täiesti kontrolli all"). Lugu lõppes, kui ta lõpuks oma super kontrolli all oleva koera kätte sai ja minema läks. Ja ma tulin ka ära tuppa.

Talveuni

Viimasel ajal on olnud tunne, et tahaks talveunne jääda. Laupäeval (jah, olen päris kiirblogija siin :P) jõudsin õhtul koolist koju, läksin viie ajal magama ja magasin hommikul üheksani. Vot see oli esimene kord üle pika aja, kus ma ise üles ärkasin (ja veel nii vara), sest lihtsalt ei jõudnud rohkem magada. Hommikul oli päris hea olemine, aga õhtul oli jälle samasugune tunne nagu igal õhtul.